Ainult heast tahtmisest jääb
väheseks, potti kasvama pandud kevadrõõmu eluiga
jääb sageli tõotatust lühemaks.
Vett ja valgust olgu parasjagu
«Enamasti tekib probleem ülekastmisega.
Õitsvat lille imetletakse ja siis pingutatakse
ka kastmisega üle – äkki ikkagi on vähe.»
Florist soovitab mitte liialt usaldada oma
silma, ka näpuga mullakihi pealispinna
katsumisest ei piisa. Tunne võib olla petlik.
Seepärast tuleb näpp ikka lillepotti pista.
Mulla niiskusest või vastupidi, kuivusest, saab
aimu ka siis, kui lillepott pihku võtta.
Mingil juhul ei tohi lasta potilille läbi
kuivada. «Kui tihti kasta, on raske öelda. Asub
lillepott aknalaual, kuhu päike peale paistab
ning alt kuumutab radiaator, tuleb küll peaaegu
iga päev kasta.» Kui aga ajatatud kevadlilled on
paigutatud varjulisse nurka ja küttekeha
läheduses pole, on kastmiskordigi Anne Sepa
sõnul nädalas vaja vähem.
Kuldreegel: mida soojem on tuba, seda kiiremini
õitseb taim läbi. Mida jahedam, seda kauem
kestab õiteilu. Sibullilledele meeldib natuke
jahedam ruum ja nad ei kannata lauspäikest.
Inimene paneb lillepotid enamasti sinna, kus
tulemus tundub interjööri sulanduvat. See aga ei
pruugi konkreetsele lillele sobida. Hämaras toas
kasvab hüatsint kõveraks, nartsissi lehed
muutuvad kollaseks.
Õrn ja tugev ühteaegu
Ammuste tuttavate priimulate ja hüatsintide
kõrval on lilleärides ostjaid meelitamas potti
pistetud mini-iirised ja linnupiimalilled. Anne
Sepp ütleb, et uustulnukaid annab suurepäraselt
ka keskküttega korteris kasvatada. Väikeste
valgete tähekujuliste õiekestega linnupiimalill
on uus ja huvitav, nüüd saadaval ka püsikuna
lillepotis. «Kes rohkem lilledest teab, sellele
ei ole need taimed võõrad. Neid kasvab ka meie
aedades.»
Hollandi päritolu mini-iiris on vägagi
dekoratiivne. «See variant ei kasva 10
sentimeetrist eriti palju kõrgemaks.» Anne Sepp
soovitab äraõitsenud lillesibulad alles hoida.
Kevadel võib lillesibulad istutada aeda, kus
need siis aasta pärast silmailu pakuvad.
«Kui kahtlete, kuidas ühe või teise lille eest
tuleb hoolitseda või midagi hakkab kodus välja
minema, tulge ja küsige,» ütleb Anne Sepp
lõpetuseks.
Sellele, kes palju reisib ja on kiire
eluviisiga, teeb florist esialgu ehk
hullujulgena näiva pakkumise – «Orhidee sobib
sel juhul kõige paremini, see on hea
investeering. Orhideega ei juhtu midagi, kui ta
ka ainult kord nädalas korralikult vees ujutatud
saab.»
Üks kuninglik orhidee on igal juhul etem kui
neli-viis aknalaual kiratsevat priimulat. Ja
hindki teeb sama välja.
Miks priimula kodus sussid püsti viskas?
«Ilus lopsakas priimula, 15 õit ja 10
õienuppu, viskas juba teisel nädalal kodus
sussid püsti. Kõigepealt hakkasid lehed äärtest
kollaseks muutuma. Lehed peaaegu kaotanud
priimulat sai korralikult kastetud (ülepäeviti)
ja koguni köögilaualt aknalauale kolitud. Paari
päeva pärast lasi kustuv priimula kõik oma õied
longu ja asja tast enam ei saanudki. Mida ma
valesti tegin?» (Sandra)
Kommenteerib Lillemaailma florist ANNE SEPP:
«Priimula eelistab toas valget jahedamat
kasvukohta ja niisket mulda. Kastmisvesi ei
tohiks sattuda lehtedele ja õisikuvartele.
Tundub, et see priimula kasteti lihtsalt üle.
Kas lill on janus või on niiskust küllaldaselt,
saab aru alles siis, kui näpp potti torgata.
Visuaalne pilk võib olla petlik. Millises seisus
on taim, saab aru ka siis, kui lillepott kätte
võtta, mullapalli kergus on tajutav. Priimulale
võis saatuslikuks saada ka vähene valgus: läbi
tihedate värviliste kardinate ei saa lauale
pandud lill piisavalt valgust. See, mis tundub
sisekujunduslikult parim lahendus, ei sobi alati
ajatatud kevadlilledele.»
Õiteilu kauemaks:
Enamasti ajatatakse spetsiaalselt aretatud
kindlate omadustega sibullilli (hüatsint,
iirised, nartsiss): õied säilitavad kaua oma
kuju, varred on tugevad ja lehed võimalikult
püstised.
Ajatatud kevadlill vajab valgust: hämaras
toanurgas venivad varred pikaks, lill õitseb
kiirelt läbi, lehed koltuvad.
Potilille ei tohi lasta läbi kuivada, priimulale
võib aga liigne kastmine saatuslikuks saada. Kui
palju on paras, sõltub kasvukohast. Asub
lillepott aknalaual radiaatori vahetus
läheduses, tuleb kastmisega hoolsam olla.
Kevadisi sibullilli võib kasvatada ka
vesikultuuris. Klaasis peaks olema piisavalt
vett, kuid lillesibul peab olema kuiv – vette
peaksid ulatuma üksnes juured. Roiskumise
vältimiseks võib vette panna söetükikesi.
Õitsemise järel ei maksa lillesibulaid ära
visata, need võib kevadel aias mulda panna.
Veebruaris-märtsis toas õitsenud sibullilled
ajatamiseks enam ei sobi, neil on liiga vähe
jõudu. Vähendage järk-järgult kastmist, seejärel
viige sibul jahedasse. Talvel ajatatud
lillesibul läheb uuesti õitsema alles järgmisel
aastal.
http://www.sloleht.ee/2006/02/23/omakodu/192416/ |