Mida teha, kui kallima kingitud hüatsint kaotab potis oma sireda talje ja hakkab aknalaual roomama, priimulal aga algab neljandal päeval korraga sügis: lehed kolletuvad, õienupud on longus? Tartu kaubamajas asuva Lillemaailma florist Anne Sepp ütleb, et lill on nagu inimene: vajab soojust, valgust, vett. Ja loomulikult tähelepanu.

Floristi sõnul on eesti inimesed üsnagi hoolsad juba ostmise hetkel lilleäris küsima, kuidas kodus ajatatud kevadlilledega ümber käia. Anne Sepp on hüatsinti ja orhideed julgustanud ostma ka seda inimest, kelle senised kogemused kevadlilledega on piirdunud vaid metsa alt sinilillede korjamisega.

Esimese kerge paanika korral läheb inimene lähemasse lilleärisse oma muret kurtma, kui ta just sõbrannalt või internetist küsimusele vastust ei saa. Floristid, lahke rahvas, pole nõuande jagamisel üldjuhul kitsid. Anne Sepal oli hiljuti ka selline juhus, kui murelik inimene tuli Eesti teisest nurgast ostetud toalillega Lillemaailma: asjatundja andku nõu, kas taimele on võimalik veel hing sisse puhuda.

Ainult heast tahtmisest jääb väheseks, potti kasvama pandud kevadrõõmu eluiga jääb sageli tõotatust lühemaks.

Vett ja valgust olgu parasjagu

«Enamasti tekib probleem ülekastmisega. Õitsvat lille imetletakse ja siis pingutatakse ka kastmisega üle – äkki ikkagi on vähe.» Florist soovitab mitte liialt usaldada oma silma, ka näpuga mullakihi pealispinna katsumisest ei piisa. Tunne võib olla petlik. Seepärast tuleb näpp ikka lillepotti pista. Mulla niiskusest või vastupidi, kuivusest, saab aimu ka siis, kui lillepott pihku võtta.
Mingil juhul ei tohi lasta potilille läbi kuivada. «Kui tihti kasta, on raske öelda. Asub lillepott aknalaual, kuhu päike peale paistab ning alt kuumutab radiaator, tuleb küll peaaegu iga päev kasta.» Kui aga ajatatud kevadlilled on paigutatud varjulisse nurka ja küttekeha läheduses pole, on kastmiskordigi Anne Sepa sõnul nädalas vaja vähem.
Kuldreegel: mida soojem on tuba, seda kiiremini õitseb taim läbi. Mida jahedam, seda kauem kestab õiteilu. Sibullilledele meeldib natuke jahedam ruum ja nad ei kannata lauspäikest.
Inimene paneb lillepotid enamasti sinna, kus tulemus tundub interjööri sulanduvat. See aga ei pruugi konkreetsele lillele sobida. Hämaras toas kasvab hüatsint kõveraks, nartsissi lehed muutuvad kollaseks.

Õrn ja tugev ühteaegu

Ammuste tuttavate priimulate ja hüatsintide kõrval on lilleärides ostjaid meelitamas potti pistetud mini-iirised ja linnupiimalilled. Anne Sepp ütleb, et uustulnukaid annab suurepäraselt ka keskküttega korteris kasvatada. Väikeste valgete tähekujuliste õiekestega linnupiimalill on uus ja huvitav, nüüd saadaval ka püsikuna lillepotis. «Kes rohkem lilledest teab, sellele ei ole need taimed võõrad. Neid kasvab ka meie aedades.»
Hollandi päritolu mini-iiris on vägagi dekoratiivne. «See variant ei kasva 10 sentimeetrist eriti palju kõrgemaks.» Anne Sepp soovitab äraõitsenud lillesibulad alles hoida. Kevadel võib lillesibulad istutada aeda, kus need siis aasta pärast silmailu pakuvad.
«Kui kahtlete, kuidas ühe või teise lille eest tuleb hoolitseda või midagi hakkab kodus välja minema, tulge ja küsige,» ütleb Anne Sepp lõpetuseks.
Sellele, kes palju reisib ja on kiire eluviisiga, teeb florist esialgu ehk hullujulgena näiva pakkumise – «Orhidee sobib sel juhul kõige paremini, see on hea investeering. Orhideega ei juhtu midagi, kui ta ka ainult kord nädalas korralikult vees ujutatud saab.»
Üks kuninglik orhidee on igal juhul etem kui neli-viis aknalaual kiratsevat priimulat. Ja hindki teeb sama välja.

Miks priimula kodus sussid püsti viskas?

«Ilus lopsakas priimula, 15 õit ja 10 õienuppu, viskas juba teisel nädalal kodus sussid püsti. Kõigepealt hakkasid lehed äärtest kollaseks muutuma. Lehed peaaegu kaotanud priimulat sai korralikult kastetud (ülepäeviti) ja koguni köögilaualt aknalauale kolitud. Paari päeva pärast lasi kustuv priimula kõik oma õied longu ja asja tast enam ei saanudki. Mida ma valesti tegin?» (Sandra)
Kommenteerib Lillemaailma florist ANNE SEPP: «Priimula eelistab toas valget jahedamat kasvukohta ja niisket mulda. Kastmisvesi ei tohiks sattuda lehtedele ja õisikuvartele. Tundub, et see priimula kasteti lihtsalt üle. Kas lill on janus või on niiskust küllaldaselt, saab aru alles siis, kui näpp potti torgata. Visuaalne pilk võib olla petlik. Millises seisus on taim, saab aru ka siis, kui lillepott kätte võtta, mullapalli kergus on tajutav. Priimulale võis saatuslikuks saada ka vähene valgus: läbi tihedate värviliste kardinate ei saa lauale pandud lill piisavalt valgust. See, mis tundub sisekujunduslikult parim lahendus, ei sobi alati ajatatud kevadlilledele.»
 

Õiteilu kauemaks:

Enamasti ajatatakse spetsiaalselt aretatud kindlate omadustega sibullilli (hüatsint, iirised, nartsiss): õied säilitavad kaua oma kuju, varred on tugevad ja lehed võimalikult püstised.
Ajatatud kevadlill vajab valgust: hämaras toanurgas venivad varred pikaks, lill õitseb kiirelt läbi, lehed koltuvad.
Potilille ei tohi lasta läbi kuivada, priimulale võib aga liigne kastmine saatuslikuks saada. Kui palju on paras, sõltub kasvukohast. Asub lillepott aknalaual radiaatori vahetus läheduses, tuleb kastmisega hoolsam olla.
Kevadisi sibullilli võib kasvatada ka vesikultuuris. Klaasis peaks olema piisavalt vett, kuid lillesibul peab olema kuiv – vette peaksid ulatuma üksnes juured. Roiskumise vältimiseks võib vette panna söetükikesi.
Õitsemise järel ei maksa lillesibulaid ära visata, need võib kevadel aias mulda panna. Veebruaris-märtsis toas õitsenud sibullilled ajatamiseks enam ei sobi, neil on liiga vähe jõudu. Vähendage järk-järgult kastmist, seejärel viige sibul jahedasse. Talvel ajatatud lillesibul läheb uuesti õitsema alles järgmisel aastal.

http://www.sloleht.ee/2006/02/23/omakodu/192416/